Nüüd on mööda läinud päris palju aega, kuskil üle kolme nädala. Seega valmistage ennast ette pikeva narratiivi lugemiseks.
Eelviimane õhtu Nizzas, 23. jaanuar, pühapäev, sai maha peetud üks korralik ja eestlaslik ärasaatmispidu. Alustasime õhtut oma lemmikkohas Wayne's baaris, kus meid ootas ees juba 6 eestlast. Kokku oli meid 8. Tunnil, mil see baar kinni pandi, ehk siis kell kaks öösel, suundusime edasi baari nimega Whales. Seal kestis pidu hommikul kella kuue-seitsmeni ja kahjuks olid juba teised eestlased meile alla andnud ja pidime oma energia viimased piisad Maarjaga kahekesi ära kulutama! Pidu lõppes väga ebanormaalsel kellaajal igatahes :D Ja see on nii meielik (minu ja Maarjalik). No kuidas sa saad koju minna, kui kõik kohad pole veel kinni ja kõik inimesed veel ei maga? Pole võimalik!! Pidu jätkus meil ühe tuttava prantslase korteris. Jõime shampust ja muljetasime oma Nizzas veedetud aegu! Tore oli :)
Järgmine päev läksime linna Carole, selle pere emale, kelle juures ööbisime, kingitust otsima. Kahjuks me midagi sümboolset ja samas asjalikku ei leidnud ning seega otsustasime õhtusöögi ja lillepuketi kasuks! Õhtu veetsime kõik koos: lapsed, Caro, Uli, mina, Maarja ja Kärt. Toit tuli väga maitsev ja olemine oli küllaltki tundeküllane. Mõni poetas isegi pisaraid, kuid õnneks õnnepisaraid. Tegemist on siiski äärmiselt sõbraliku perega ja veetsime Nizzas unustamatu kuu aega! Kõik oli kuidagi omaks saanud ja olime sisse elanud ja nüüd oli väga ootamatult kätte jõudnud hetk, kui tuli juba asjad pakkida ja lahkuda. Seda me ka samal õhtul tegime. Pakkisime oma asjad ja läksime linna eesti tüdrukute juurde ööseks, kuna sealt oli meil lihtsalt hommikul vara edasi igaüks oma teele asuda. Eriti hinge läks see, et kui Pauline, too väike tüdruk sealt peres, hakkas täiesti ootamatult läbi une nutma. Põhjuseks oli see, et teda tegi kurvaks teadmine, et hommikul ei ole meid enam seal! Sellele hetkel mõeldes tuleb ka pisar silma : / Uskumatu aga tõsi, et inimesed, minu jaoks põhimõtteliselt täiesti võõrad inimesed, võtsid mind nii omaks. Ja neile mõtlemine toob naeratuse näole ja paitab mu hinge :)
Esmaspäeva õhtu olime siis linnas tüdrukute juures. Jällegi olid koos kõik eestlased, välja arvatud Kärt. Midagi erilist ei toimunud. Osad vaatasid filme, osad seiklesid niisama netis. Olime suhteliselt varakult voodis, kuna hommikul oli vaja vara tõusta.
Teisipäeva hommikul vara hakkasime Gunnariga Marseille poole liikuma, kust minu lennuk Sevillasse väljus. Ilm oli väga külm. Marseilles oli isegi natukene lund maas.
Mõne tunni pärast leidsin ennast kui eksinu Hispaaniast, Sevillast. Mingil arusaamatul põhjusel oli mul kohutav hirm rääkida hispaania keelt ja kõik vajalikud teadmised olid peast pühitud. Kuidagi inglise ja hispaania keele seguga sain ma siiski hakkama. Võtsin lennujaamast linna kaardi, astusin bussi peale, mis viis linna ja alustasin bussijaama otsimisega. Kuna aega oli mul palju, siis mõtlesin, et teen seda jala ja täiesti omal käel, ainukeseks abiliseks kaart. Leidsin bussijaama kaartilt ja hakkasin orienteeruma. Lõpuks jõudsin ka "õigesse" kohta. Minu kahjuks selgus kohapeal, et olen täiesti vales bussijaamas, et sellest bussijaamast ei välju busse Marbellasse ja pean minema teise bussijaama. Siit ka õppetund, mõõda seitse korda ja alles siis lõika. Millegipärast arvasin mina iseenese tarkusest, et Sevillas, linnas, mis on mitu-mitu korda suurem kui Tallinn on meie pealinnale sarnaselt kõigest üks bussijaam. No milleks neid ikka rohkem on vaja, eks?
Et tagasi õigesse kohta saada, istusin bussi peale, mis pidi mind viima õigesse bussijaama. Aga kuna bussipeatustel ei olnud nimesid, vaid neid asendasid nrid, siis tegin ma selle bussiga linnale tiiru peale ja leidsin ennast pärast pooletunnist sõitu jälle sealt samast "õigest" bussijaamast :D Sõitsin siis uuesti edasi ja lõpuks leidisn õige koha, kus maha tuli tulla. Ja no üllatus missugune, see oli koht, kus ma tulin lennujaamast tulnud bussi pealt maha. Ma olen ikka paganama tark :D Pärast mitmele inimesele küsimuste esitamist ja pärast mitmeid raputavaid päid, leidsin siiski õige koha üles. Aga selleks ajaks olin juba oma esimesest bussist maha jäänud ja see tähendas, et pidin ootama kolm tundi, et järgmise peale saada.
Ja no see oli bussijaam, millele sarnast nägin viimati Viljandis ja seda pakun et vähemalt 10-12 aastat tagasi! Kokkuvõte: väga-väga vana bussijaam! Läksin teenindaja juurde, küsisin pileti Marbellasse. Teenindusega ei andnud muidugi absoluutselt rahule jääda. Naine, kes mulle piletit müüs oli väga ebaviisakas. Esiteks kuulas ta muusikat kõvasti, teiseks nätsutas oma bubblegumi nagu lehm sööb karjamaal heina. Sain oma pileti kätte, mille pealt ei olnud muidugi võimalik peale bussi väljumisaja ja sihtkoha mitte midagi muud välja lugeda. Pole nii nagu Eestis, et sul on kirjas täpselt post, kust buss lahkub jms. Buss tuleb sinna, kuhu ta parasjagu saab ja ise tahab! Ostsin endale pisut näksimist ja istutasin end maha kohta nimega Sala de Espera ehk siis ootesaal. Peale minu oli seal veel üks vanem meesterahvas, kes üsna pea sealt lahkus, kuid teda asus asendama kohe üks teine. Too oli päris heaks entertainmentiks mulle. Nimelt alustas ta aknast välja vaadates vilistamisega ja selle järgnes ja romantiline hispaaniakeelne laul. Niiiiii armas :)
Lõpuks õnnelikult bussis ja Marbella poole teel. Sõit oli pikk, umbes kolm tundi. Jõudsin õnnelikult kohale ja Kirke ootas mind juba bussijaamas, oma armsa Smartiga. Tol õhtul käisime poes ja panime õhtu suhteliselt kiiresti lukku, kuna ma olin ka päris kutu pikast tripist. Millega me siis nende päevade jooksul seal Marbellas tegelesime. Käisime jalutamas, shoppamas ja otseloomulikult peol. Esimesena asjana märkasin kohe, et nii toidukaubad kui ka riided olid Marbellas palju odavamad kui Nizzas. Ühel päeval isegi päevitasin seal ja kasutasin võimalust proovida ka kohalik bassein ära, kuid no see oli röögatult külm, seega sinna ma enam sealoleku päevade jooksul tagasi ei läinud :D. Muidu oli Marbella üsna tavapärane linnake. Eriline on ta oma rohkearvulise golfväljakute varuga ja vb paistab silma ka kopsakamate rahakottidega turistide ülekaal.
Tõestusmaterjal on siin:
Mõned pildid Marbellas jalutamisest:
Ja nüüd siis Marbella pidudest :) Reedel viis meid Kirke ülemus, ehk siis pereema, kelle juures ta töötab, linna ära, pärast koduseid mojitosid. Ja siis hakkasime iseseisvalt sadama lähedal asuvaid baare ja pubisid ründama. Nii kui autost välja saime, olid mõne hetke pärast meil kõrval tiksumas kaks hispaania-türgi-maroko segu noormeest, kes uurisid kuhu lähme, miks jne. Me muidugi ei võtnud vedu aga nagu kristuse nuhtlus, sattusid nad meie teele veel kaks korda. Õnneks lõpuks nad siiski loobusid. Esimene koht, kuhu sisse astusime oli Friday's. Seal tellisime ühe suure mojito kahepeale. Järgmisena suundusime sadama poole. Tee peal võttis meid üks neiu rajalt maha, kutsus oma baari, tasuta jooki jooma. Olime kohe nõus. Jõime oma joogi ära ja kuna see koht ei kannatanud kauemaks jäämist (oma transvestiide meenutavate külastajate pärast) läksime õnne mujalt otsima. Järgmisena võttis meilt rajalt maha üks noormees, kes jagas baari nimega Seven flaiereid, millega saime samuti tasuta tervitusjoogi. Mõne aja pärast tuli meiega üks vanem Norra härrasmees rääkima. Küsis, kust me pärit oleme jne. Tundus mingi meremees olevat. Tahtis juba Kirket enda lapse lapsehoidjaks, kui too aint Marbellas oleks olnud. Ja kui jutt läks palga peale, siis tulid härrasmehel muidugi ainult väga suured summad keelele. Me meeldisime nii väga tollele härrale, et ta soovis meile ka välja teha. Tellis meile kaks rummi kokteili ja nii uskumatu kui see ka ei ole, jättis teenindajalt tagasi saadud 4 eurot meile. Natuke imelik tunne küll jäi, kuid raha pole häbiasi, seega pistsime selle kotti :D! Kui kell oli kuskil 2 saanud, siis tahtsime üle vaadata ühe lähedal asuva klubi, mis pidi sealsetest üks parimaid olema, kuid too oli kinni. Ainuke võimalus oli veel tagasi Sevenisse minna. Tantsisime seal kuni hommikuni, kaaslasteks tänavalt korjatud tasuta tervitusjoogi flaierid. Mind tõmbas tantsima üks tumedanahaline kutt, kes vedas meid veel hiljem ühte baari, kus veel natukene tantsisime. Hommikul umbes kella kuue ajal tellisime endale taksojuhi järgi (noormees, kes oli meile eelnevalt tänaval oma nri andnud).
Laupäev. Pärast pikka und ja Marbella linnas jalutamist
Tol õhtul lõime ennast kõvasti üles ja läksime kohalikku ööklubi Olivia Valeria vallutama. Sealgi ootas meid tasuta tervitusjook. Tantsida sai kõvasti ja ka inimestega suheldud. Alguses rääkisime kahe Madridi tüdrukuga, sain natuke ka oma hispaania keelt harjutada. Päris peo lõpus leidsin Kirke ühe hispaania tüdrukuga tantsimas ja öö lõppeski meil nende seltsis. Olivia Valeria ei jäänud muidugi meile viimaseks kohaks ja seega suundusime edasi pubisse nimega Budhha. Hommikul oli meil vaja Kirkega veel vestlusi kella 12ni venitada ja alles siis magama minna.
Pärast viietunnist und hakkasin ennast valmis sättima Cadizesse tulekuks. Kahjuks ei läinud aga kõik nii nagu planeerisin. Mu buss pidi väljuma pühapäeva õhtul 20.45. Janus, mu sõber siin Cadizes muutis veel sellepärast hotelli broneeringut. Arvasin, et on parem kui jõuan pühapäeva õhtul ja saame esmaspäeval varakult korteri otsimist alustada ja Januse vaba päeva ära kasutada. Sõitsin siis taksoga peaaegu 20 euro eest Marbella bussijaama ja seal selgus, et buss on täis. Kõik piletid eelmüügist ära ostetud. Jällegi õppetund missugune. Ma ei osanud seda kuidagi oodata ja poleks eales arvand et Cadize ja Marbella vahel on nii palju sõitjaid. Peale selle, et raiskasin mõttetult ja mitte vähe raha takso peale, läks mul ka ühe öö hotelli raha vett vedama.Täielik ebaõnn! Seega pidin Kirke endale järgi kutsuma ja veetsin öö tema juures. Järgmine hommik sõitsin jälle taksoga bussijaama ja sain lõpuks bussi peale.
Cadizesse jõudsin esmaspäeva pärastlõunal, umbes kella ühe ajal. Viisin oma kodinad hotelli ära ja alustasime kohe Janusega potentsiaalsete korterite otsimisega. Alustasime erinevate instituutide ründamisega. Rebisime sealt stendidelt igasugused kuulutused maha. Janus tegi mulle samal ajal ka linna peal ekskursiooni :) Käisime lossi, katedraali jm kohti vaatamas :) Vanalinn on siin ilus ja veel ilusam on rannik! Õhtu poole ostsime mulle ka hispaania kaardi ja hakkasime siis helistama. Esimene korter, kelle toru otsa saime oli väga hea pakkumine. Eesti mõistes kahetoaline korter, ranna ääres, kõik hinnas ja 450 eurot. Leppisime aja kokku ja siis läksime seda maja vaatama, et näha kus see korter täpsemalt on ja kas ikka on merevaatega. Alt ütles meile majahoidja, et üks korter siin veel üürida. Janus helistas ka sinna ja leppisime ka selle omanikuga järgmiseks päevaks kokkusaamise. Õhtul käisin poes, et korisevat kõhtu vaigistada ja lebotasin niisama hotellis.
Mis Cadize juures nt Sevilla ja Marbellaga võrreldes erinev on see,et siin pole selliseid suuri kaubanduskeskusi. On küll poode, kus vajalikud shopingud ära teha, kuid mingeid meile harjumuspäraseid shopingukeskusi siin ei ole.
Järgmine päev, läksime siis kokku lepitud kohta, kuid kes kohale ei ilmunud, oli korteriomanik. Käisime seda teist korterit, mida meile majahoidja soovitas, siiski vaatamas, kuid päris tehinguks ei läinud, kuna omanikud ootasid ühe teise pere vastust. Nii see asi jäi ja kuna meil muid võimalusi ei olnud, siis hakkasime Janusega maju läbi kammima ja majahoidjatelt küsima, kas nad on kuskilt kuulnud üüritavate tubade või korterite kohta. Vähesed olid midagi kuulnud. Mõnedele andsime oma nri. Ühe kontakti saime ka kohe ning mõne tunni pärast läksime seda korterit vaatama. Tegemist oli siis 4-toalise korteriga, kuid see korter oli väga-väga vana. Kõik oli täpselt selline, nagu siis kui see korter esimest korda valmis sai. Igas toas oli kaks voodit ja väike garderoob, väike aken jne. Korteris oli vähe valgust ja kõik muu. Ühesõnaga ei olnud üldse hubane ega midagi sellist. Ja peale selle maksis 580 eurot. Seega tehing jäi jälle poolikuks. Õhtul, kui meil enam muid variante ei olnud, otsustasime minna meditsiini intsituuti, kus meil enne oli käimata jäänud ja leidsime sealt veel mõned potentsiaalsed kuulutused. Läksime minu hotelli tuppa ja hakkasime helistama. Esimesena valisime ühe stuudiokorteri nri ja läksime seda ka kohe samal õhtul vaatama. Korter oli normaalne, üksinda elamiseks ja suhteliselt hea hinnaga ka: 320 eurot (kui nüüd võrrelda, et tuba korterist ei saa siin alla 250 euro). Läksin tagasi hotelli, arutasin asja vanematega ja mõtlesin ka natuke omaette. Algul olin kahevahel, ei teadnud mis oleks see kõige õigem lahendus. Nii üksinda elamisel kui ka kellegiga koos elamisel on mõlemal nii omad plussid kui ka miinused. Kellegiga koos elades oleks minu jaoks olnud kõige olulisemateks plussideks see, et ehk praktiseerin nii hispaania keelt rohkem (juhul kui koduseks keeleks oleks hispaania keel) ja teiseks oleks lihtsalt suhtlus. Üksinda elamise plussideks on näiteks see, et sul on kõik oma, ei pea kellegiga arvestama ja kellegi kiikse ja kapriise taluma. Ja pealegi on mul siis alati koht garanteeritud, kui tahan kõigest ja kõigist natuke puhkust ja vaikust saada. Lisaks sellele oleks ma pidanud võtma siis terve korteri enda nimele ja st ka kogu vastutuse enda peale. Tol hetkel kaalusid üksinda elamise plussid üle ja helistasin Juanile (mees, kes meile seda stuudikorterit näitas) ja leppisin aja järgmiseks päevaks kokku. Eelnevalt muidugi kirjutasin jutu paberile valmis, et ma ikka kõik õigesti ütleksin. Aga sain hakkama ja olin väga uhke enda üle! :)
Järgmisel hommikul lahkusin koos asjadega hotellist ja tulin oma uude koju lepingut sõlmima. Juan on väga tore vanem meesterahvas! Esimesed õhtud olid natuke kurvad ja üksikud ning kahtlesin, kas tegin ikka õige otsuse, et hakkasin üksinda elama. Kuid nüüd, pärast kahte nädalat siin, olen rohkem kui kindel, et tegin parima otsuse, mida sain teha. Korter on muidu ranna ääres, 11ndal korrusel, kahe rõduga, millest ühelt avaneb vaade randa ja merele ning teiselt vaade linnale.
Kolmapäeval jäin ma siin palavikku, kuid selle ravisin, vähemalt esmapilgul, kiiresti välja (gripivastaste jookide abil). Edasisi päevi sisustasin hispaania keele õppimise, kooli asjade vaatamisega, oma kodu korda seadmisega ja lihtsalt rannas jalutamisega.
Laupäeval, 5ndal veebruaril, jõime Janusega kodus õllet, millele järgnes Januse juhendatud Cadize ööelu ekskursioon. Peab tõdema, et ööelu oli siin üsna vaikne. Põhjuseid võis olla mitu: esiteks oli eksamiperiood ning seega vähesed üliõpilased pidutsesid ning teiseks ka siin on siiski talvehooaeg, mis tähendab ka väiksemat turistide hulka.
Järgmisel päeval aga ärkasin ilma hääleta ja tundsin ennast väga halvasti. Olin JÄRJEKORDSELT haigeks jäänud. Alustasin uuesti enda ravimisega ja see oli mu üheks põhitegevuseks järgmisteks päevadeks. Abilisteks olid nii kurgusprei, tee, meri, sibul ja küüslauk.
Hääle kadumisega seoses juhtus veel üks naljakas lugu. Nimelt esmaspäeval, kui ärkasin, oli mul hääl kapitaalselt kadunud. Kuid äratuskella asemel ajas mind üles kõne kuskilt Clisteleriast ehk siis mingist asutusest, kus taheti minuga aega kokku leppida, et ära vahetada rõdul üks aken, mis oli natukene katki. No võite ise ette kujutada, kuidas see kõne välja nägi, kui mu suust tuli välja üksnes piiksumine ja mõni hetk isegi mitte midagi :D Aga saime hakkama. Aeg kokku lepitud, tõusin üles, ja tegin ennast kiiresti korda, et natukenegi inimese moodi välja näha. Nagu sellest kõnest oleks vähe olnud. Nimelt helistas mõnekümne minuti pärast mulle too töömees, kes siia akent vahetama pidi tulema, ja küsis aadressi üle. Ka see oli omaette komöödia. Ja kolmandana oli just sel päeval vaja mingil postiljonil mu ukse taha tulla, et mulle elektrifirma kiri üle anda! Kõik see kõige õigemal ajal: siis kui mul pole häält ja kui näen välja nagu mahalastud vares.
Neljapäevaks, 10ndaks veebruariks, oli mul hääl enam-vähem tagasi tulnud. Inimesed said vähemalt must aru. Sel päeval jõudis siia ka teine eesti tüdruk, Anna-Maria. Asusime ka temale kohe korterit otsima. Ka tol päeval oli õnne ja leidsime ühe väga ilusa korteri. Pidime õhtul teada saama, kas Anna saab sinna või mitte, kuid nagu hispaanlasete kombeks, keegi meile teada ei andnud. Alles järgmise päeva õhtul selgus, et tuba antakse mingile sõbrale. Seega tuli meil meeleheitlikult hakata otsima midagi uut. Nii me siis Annaga kahekesi seiklesime mööda neid stende ja helistasime mitukümmend inimest läbi. Käisime ka päris mitut vaatamas. Kortereid oli igasuguseid. Nii üksiku keskealise mehega toa jagamist kui ka suures kommuunis elamist. Viimane oli just eriti meeldejääv. Korterisse sisse astudes, tervitas sind koh esuitsuhais. Köögis toimus suur siesta. Laud oli toidukraami äärest-ääreni täis ja seda ümbritses kamp noori, nii poisse kui tüdrukuid. Köögis oli konkreetne läbu, kuna neil oli eelmine päev pidu olnud ja üldse elas korteris kokku 8 inimest. Aga no see on veel vähe. Nimelt on siin Cadizes kortereis, kus on tubasid 20 inimesele. Uskumatu aga tõsi!: Lõpuks leidisme Annale toa ühe mustanahaline, raseda dominikaanlase juures. Algul tundus asi natuke kahtlane, kuna ametlikku lepingut ta ei sõlminud. Kuid lõpuks saime siiski oma vähese hispaania keelega talle selgeks teha, et tahame kas või isekirjutatud paberit, õigete andmetega ja tõestusega, et rahad on makstud ja mille eest üldse makstakse. Seega järgmiseks päevaks oli ka Annal kodu olemas.
Laupäeva õhtul olid nii Anna kui ka Janus mul külas. Sõime pitsat, jõime siidrit-õlut ja jutustasime niisama.
Pühapäev oli minu jaoks pannkoogi päev ja koristamise päev. Õhtul keeras ilm ära, hakkas sadama ja kiskus tuuliseks. Sellest ajast saadik on siiani selline ilm olnud. Üks päev sadas isegi mulle rõdult vihma sisse, nii et kõik vaibad, kohver jm träni, mis seal oli, oli täiesti läbivettinud.
Esimesed koolipäevad, alates siis sõbrapäevast, on kõik sisutatud sellega, et aru saada, mis seal koolis toimub ja mis täpselt tegema peab. Oleme käinud mööda rahvusvahelist osakonda, mööda koordinaatoreid ja mööda loenguid, et asjast sotti saada. Vaikselt hakkab juba puzzle pildiks muutuma :)
Esimesel päeval olime väga õnnelikud, sest arvasime, et saame võtte ainult hispaania keele, ja rohkem ei pea mingeid aineid võtma. See oleks olnud ideaalsuse tipp, kuid nagu öeldakse liiga hea, et olla tõsi. Pärast mööda erinevaid kabinette jooksmist ja kõnesid Eesti, Tallinna Ülikooli, selgus siiski, et peame lisaks keelekursuse võtma ka muid aineid (vähemalt 2). Hetkel tegelemegi sellega, et käima mööda potentsiaalseid loenguid, et endale lõpuks kõige sobilikumad välja valida.
Hispaania keeles sain gruppi, kuhu ma väga tahtsin saada, kuigi pärast tasemetesti tundsin küll ennast väga lollina ja arvasin, et võin ainult unistada sellest grupist. Kuid õnn naeratas mulle ja sain seda mida tahtsin. Keelekursused on siin kahjuks eritasu eest. Hispaania keel nt maksab 150 eurot, 12 nädalat ja 4 korda nädalas. Õppejõud on väga tore. Pakun, et kuskil 30ndates naisterahvas.
Täna oli meil väga kihvt loeng. Nimelt õppejõu Macarena asemel, andsid meile tundi kolm tudengit, kes õppivad hispaania keele kui võõrkeele õpetajateks. Tunni teema oli vartsi saabuv karneval. Mängisime erinevaid mänge ja tunni lõpuks panime oma õpetajad ka karnevali riietesse ja tegime neist pilte! Tänases loengus sain ka ühe teise erasmuslase kontaktid. Üks Olga Poolast, kes elab siin minu lähedal. Ja homme vb lähme ka koos peole, nimelt ühele Erasmuse peole.
Muidu on mul kõik hästi, kõht on täis ja tuju on hea. Hakkan ühe enam siinset elu ja olu omaks võtma! Tegevust on siin palju ja kuigi hetkel on halb ilm, ei vahetaks ma seda ikkagi teie kahekümnekraadise külma vastu :P Päike on ikka see, mis teeb tuju heaks ja paneb mõtted hoopis teistpidi jooksma.
Ja lõpetuseks mõned pildid korterist jm veel siia:
Linnavaatega rõdu päeval
Linnavaatega rõdu õhtul
Meie tudengitest õppejõud tänase loengu lõpus
Ja siin lihtsalt üks kass kaunist ilma nautimas
No comments:
Post a Comment