Holaaa

17. veebruar. 

Alustasime Anna-Mariaga päeva ühes ingliskeelses loengus: tecnicas de exprecion en Ingles. See on üsna kerge ja seega olime kohe mõlemad samal nõul, et selle aine võtame kindlasti. Mis teha tuleb? Käia loengutes, kuna lõpphinnet mõjutab ka kohalkäimine, esitada kolm iseseisvat tööd ja teha grupis üks ajakiri, mis põhimõtteliselt sisaldab neid iseseisvaid töid + muidugi eksam ka. Mõtlesime Anna-Mariaga selle ajakirja teha Eestis, siis saaks natuke teistele eesti elu-olu ja kultuuri ka tutvustada. Selles loengus on enamus rahvas mujal pärit. Võib-olla paar hispaanlast on ainult. 

Õhtul oli meil hispaania keele loengu asemel ekskursioon vanalinnas, õppejõud Macarenaga. Hästi tore oli, saime teada palju-palju uut ja huvitavat Cadize kohta ja samuti tutvusime ka omavahel. Mis mul hetkel nendest huvitavatest teadmistest meenub on see, et nt lisaks ühele James Bondi filmime on siin Cadizes tehtud ka teine film, mille nimi oli Day and Night. Filmi ajal oli üks plats - plaza de San Antonio -  suletud ja selle äärsed poed olid kinni makstud kogu filmimise ajaks. 

Siis rääkis Macarena ühest baarist, kus jooki tellides pead paberile kirjutama oma nime, et siis kui sinu jook on valmis siis sind kutsutakse. Aga seda kasutatakse tihti ära ja tehakse nalja. Näiteks kirjutab keegi paberile hispaania keeles "aplodeerige" ja kui kelner selle ette loeb, siis terve pubi aplodeerib. Peaks ka üskkord seal ära käima!

Pärast ekskursiooni läksime kolmekesi - mina, Anna-Maria ja Olga (poolakas) koju. Tee peal kõnetas mind üks noormeest San Franciscost, kes oli siin turismireisil. Põhjuseks oli nimelt see, et talle hirmsasti meeldisid mu ketsid ja siis ta uuris nende kohta päris pikalt! Enne kojujõudmist käisime korra Olga poolt läbi, et tema korterikaaslastega tuttavaks saada. Ning päris hilja õhtul, läksime siis esimesele Erasmuse peole. Koht kus see toimus, oli üsna palju rahvast. Kõik seisid püsti nagu kilud karbis! Aga tagantjärele vaadates oli üsna tore. Saime tasuta sallid ka :D, sest see oli mingi Bollywoodi pidu ja siis üks neiu sidus ukse peal kõigile salli ümber keha, nagu mingile missivõistluse võitjale! Aaa.. ja no mis nali veel oli! Läskin sinna peole ühtede uute pükstega, millel olid kahepool lukud. Täpselt enne kodust väljumist pidi mul üks lukk katki minema. Anna-Maria vana nobenäpp, õmbles mul siis kiiruga püksid jalga tagasi! Võtsin niidi ja nõela kaasa ja pidu võis alata. Aga siis keset pidu, tundsin järsku kuidas püksid kuidagi lõdvalt on ja nagu välk selgest taevast olid mul püksid jälle lõhki :D Läksin siis vetsu ja üritasin pükse parandada aga niiti polnud piisavalt ning seega jäi operatsioon katki! Õnneks sain kuidagi tagi ja kotiga varjates tolle õhtu üle elatud. Õhtu lõppes meil pärast mitmete baaride ja klubide külastamist varajastel hommikutundidel. Jalad olid meil selleks ajaks juba üsna väsinud ning seega otsustasime takso võtta. Olime ühe instituudi ees, kus tavaliselt onhästi palju taksosid. Nii oli ka tol korral, kuid üheski neis ei istunud taksojuhti! Seega võtsin telefoni ja helistasin taksole kleebitud nril. Sain oma mure ära räägitud ja siis vastab mulle operaator midagi väga kiires hispaania keeles, millest ma muhvigi ei saand aru ja viskab toru ära :D Helistan siis teist korda veel ja juhtub sama asi. Lõpuks siiski nägime taksot, koos juhiga, ja saime ilusti 5 euroga koju :)

18. veebruar. 

Pärast väga väheseid tunde und, pidin juba ennast kooli poole ajama. Õnneks oli seal vaja olla ainult tund aega, kuid siiski oli täieliku debiili tunne ja mitte millestki ei saanud aru. Pärast loengut otsustasin, et enam ei lähe ma kunagi neljapäeval peole. MÕTTETU! Pärast kooli läksime Anna-Mariaga McDonaldsisse, kraapisime kered head ja paremat täis. Õhtul ootas mind ees Erasmuse infotund ja seega ei saanud ma enne seda kodus eriti magada ka, kuigi väga üritasin. Infotunnis saime teada väga hea uudise, nimelt et meid ootab ees üsna palju ekskursioone! Näiteks Gibraltar, Cordoba, Sevilla, Malaga, Ronda, Ibiza ...Ja üsna odava hinnaga ka. Tol õhtul toimus veel üks Erasmuse pidu aga me olime Anna-Mariaga mõlemad täiesti läbi ja otsustasime, et targem on koju jääda ja välja magada. 

19. veebruar.

Lõuna paiku külastasime Anna-Mariaga vanalinna poode ja ostsime mõlemad alla 10eurised kingad. Õhtul istusin netis ja hakkasin ühe Austria poisiga rääkima, kes on samuti siin Erasmusega. Ja otsustasime kõik kokku saada ja midagi teha. Seega läksime jälle Anna-Mariaga vanalinna ja veetsime seal ühe toreda õhtu koos Joana (portugaallane), Fabian (austrialane) ja Ignacioga (mehhiklane). Käisime söömas ja seejärel istusime ühes pubis. Kodust väljudes oli ilm väga hea ja mul kuivas ka pesu väljas, täpsustan voodipesu ja ainuke voodipesu. Kui me aga vanalinna jõudsime, hakkas juba vaikselt sadama ja lõpuks oli päris padukas. Joana kutsus meid küll enda juurde ööseks, kuid otsustasime Anna-Mariaga siiski koju tulla, kuna I. üks meist oleks pidanud magama kellegi võõra inimese voodis, keda ennast kodus ei olnud ja kes polnud asjast üldse teadlik ja II. kodus on ikkagi parem ärgata. Tol ööl pidin aga kahjuks ilma voodipesuta magama, sest ilmselgelt võite aimata kui märjad need olid kui koju jõudsin!

 Portugaallane, mehhiklane, austrialane, marrokolane ja meie eestlannad!

20. veebruar.

Käisime Janusega rannas jalutamas ja arutasime mu kõhklusi pärast eelmist õhtut. Nimelt hakkasin põdema, et elan ikka vanalinnast nii kaugel ja kogu Erasmuse elu käib seal ja teiseks tegi kurvaks see, et ei suutnud ikkagi niimoodi nendega hispaania keelt rääkida nagu oleks tahtnud. Aga Janus rahustas mu maha ja õhtu lõppes väga toredalt. Tegime kolmekesi pannkooke ja praekartuleid ning meil sai väga palju nalja :)

Järgneval nädalal ajasime oma kooli asju. Käisime oma koordinaatori juures, kellest põhimõtteliselt mingit abi ei ole, kuna igale meie küsimusele vastas ta, et tehke mis tahate. Siis võtsime ühe aine veel: cultural studies in English. Loenguid on seal aint kord nädalas aga tunnis peab võimalikult palju rääkima. Lisaks sellele peab terve kursuse jooksul pidevalt koostama oma n-ö portfooliot, mis peaks sisaldama kõiki sinu mõtteid ja ülekirjutusi loengute jooksul jms. Aga kui kõik need kriteeriumid on ilusti täidetud, siis lõpuks eksamit enam ei ole. Õppejõud on inglane ning seega on hea temast aru saada ja hea ka inglise keelt praktiseerida, kuna selles teises inglise keele aines seda eriti teha ei saa. Tase on palju madalam: õppejõud on hispaanlannast vanem naisterahvas ja sõnavara on üsna lihtne ja samuti ka harjutused. Kuid see tähendab, et lihtne meie jaoks läbida :D Samuti ajasime ka oma esimese reisi - Gibraltarile - asju. Esiteks otsisime kontorit, kus saaks selle eest maksta. Kui olime selle leidnud, siis ei olnud seal kaks päeva kedagi kohal. Lõpuks sain meilitsi suheldes teada, et nende kontor asub hoopis teises kohas. Aga enne sinna jõudmist saime teada, et buss on juba täis ja enam minna ei saagi. Meie ÕNNEKS telliti aga teine buss ka, kuna tahtjaid oli niivõrd palju. Neljapäeval maksime oma rahad ära ja laupäeval oli minek. Neljapäeval õhtul tähistasime ka Eesti Vabariigi aastapäeva. Tegime minu juures kartulisalatit, mis tuli väga maitsev ja veetsime niisama õhtut koos. 

Reedel üritasin siin uues osas, rannas, korraldada pikniku inimestega kes siin elavad, kuid see kukkus läbi, kuna keegi ei tulnud kohale või siis lihtsalt sai info liiga hilja kätte. Aga küll see viga saab parandatud :) Päeval käisime Anna-Mariaga rannas päevitamas ja õhtul jalutasime niisama promenaadil ja ajasime juttu. 

Laupäeval läksime siis hommikul vara Gibraltarile. Kokkuvõte: väga kihvt reis väga toreda seltskonnaga. Imelik oli küll üle pika aja enda ümber inglise keelt kuulda :P Mõned meist jäid ka piiripunkti istuma, kuna olid oma passid maha unustanud. Jalutasime linnas niisama ja siis läksime üles mägedesse. Tutvusime ahvide ja sealsete muuseumidega. Loodus oli ilus ja ahvid olid hullud :D Nägime pealt, kuidas üks ahv varastas ühelt tüdrukult jäätise ja üks pisike ahv tahtis minult mu kapsit varastada! Tutvusime jällegi uute inimestega: ühe mehhiko ja Tšehhi tüdrukuga, kes mõlemad elavad samas piirkonnas, kus minagi.

Laupäeva õhtul läksime Anna-Mariaga jälle välja vanalinna. Öö lõppes meil hommikul kell 9! ULME! Mis tähendab ka seda, et pühap möödus magades! Käisime jällegi üsna palju baare läbi ja nägime  nii tuttavaid nägusid kui saime ka uusi tutvusi (kaks tüdrukut Bulgaariast). Õhtul jalutasime kolmekesi ühe gaditanoga ehk siis Cadize põliselanikuga. Saime temaga meie esimesel peol tuttavaks. Jällegi üks tore inimene, kellega saab lihtsalt niisama juttu ajada ja keelt praktiseerida :)

Vahepeal ostsin endale ka jalgratta, ühelt mehelt, kes parandab prügimäelt leitud rattaid. 30€. Ja mõtlesin et, mis seal ikka, peaasi et sõidab. Pole vaja neljaks kuuks mingit uhket vahendit endale osta. Rattaga seoses ka üks naljakas vahejuhtum. Üks päev kui kooli läksin siis panin täiega matsu. Nagu hispaanlastele kombeks, liiguvad nad nagu teod siin. Üritasin siis kahest inimesest mööduda aga tee ostus liiga kitsaks ja ees oli üks auk, kuhu sisse palm ehitatud. Ja sõitsin siis täiega ühele autole sisse :D Julm kolin käis aga õnneks jäin ikka püsti. Hiljem hakkas ranne valutama ja läks ka natukene paiste aga see läks kiirelt üle. Aga no mul ikka juhtub :D

Käin nüüd siin ka hommikuti jooksmas. Pole paremat kohta kui rand ookeani ääres. Ja mis mul siin viga käia, kui rand on otse maja ees. 

Selle nädala esmaspäeval oli siin Dia de Andalucia ehk siis üks püha ja kooli ei olnud. Otsustasime erasmuslastega, kellega siin tihedamalt läbi käime minna lähedal asuvasse linna nimega El Puerto de Santa Maria, kuid kahjuks jäi minemata. Põhjuseks oli see, et Ignacio ja Fabian pidid õhtul oma tubasid vahetama ja seega ei olnud nad kindlad, mis kell me minna saaksime. Üritame uuesti reede õhtul. Aga enne kui teada saime, et minek jääb ära, jõudsime me Anna-Mariag ikkagi kohtumispaika minna (vanalinna) aga minul tuulepeal jäi telefon maha. Jõudsime kohale kokkulepitud ajast natuke hiljem ja olime juba üsna närvis, kuna kedagi ei olnud seal ja Anna-Marial ei olnud ka kellegi nrit ja kellegil Anna-Maria nrit :D Järsku täiesti tühja koha pealt tuli Joana karjudes meile seljataha! Ma olin nii õnnejunnis ja hakkasin täiega karjuma, sest ei suutnud seda uskuda. Hetk tagasi tahtsime me just sealt lahkuda. Õhtul saime Luciega (Tšehhi tüdruk) kokku ja jutustasime ja jõime natuke tinto de veranot rannas. 

Täna on mul üsna tegus päev olnud. Hommikul käisin jooksmas, siis toidukraami koju ostmas. Seejärel õppisin, käisin koolis. Õhtul läksin poodidesse, kuna mul oli vaja osta uus kott, mida saaksin rattaga sõitmiseks kasutada :)

Pilte:

Kooli sisehoovis

                                                   Igaüks loeb välja täpselt seda mida tahab :)

Aga tänaseks kõik. Hasta luego ja ootan teid külla, sõbrad :)

Hola a todos de peor blogger en el mundo!

Ehk siis tere kõigile kõige halvemalt blogijalt maailmas!

Nüüd on mööda läinud päris palju aega, kuskil üle kolme nädala. Seega valmistage ennast ette pikeva narratiivi lugemiseks.

Eelviimane õhtu Nizzas, 23. jaanuar, pühapäev, sai maha peetud üks korralik ja eestlaslik ärasaatmispidu. Alustasime õhtut oma lemmikkohas Wayne's baaris, kus meid ootas ees juba 6 eestlast. Kokku oli meid 8. Tunnil, mil see baar kinni pandi, ehk siis kell kaks öösel, suundusime edasi baari nimega Whales. Seal kestis pidu hommikul kella kuue-seitsmeni ja kahjuks olid juba teised eestlased meile alla andnud ja pidime oma energia viimased piisad Maarjaga kahekesi ära kulutama! Pidu lõppes väga ebanormaalsel kellaajal igatahes :D Ja see on nii meielik (minu ja Maarjalik). No kuidas sa saad koju minna, kui kõik kohad pole veel kinni ja kõik inimesed veel ei maga? Pole võimalik!! Pidu jätkus meil ühe tuttava prantslase korteris. Jõime shampust ja muljetasime oma Nizzas veedetud aegu! Tore oli :)

Järgmine päev läksime linna Carole, selle pere emale, kelle juures ööbisime, kingitust otsima. Kahjuks me midagi sümboolset ja samas asjalikku ei leidnud ning seega otsustasime õhtusöögi ja lillepuketi kasuks! Õhtu veetsime kõik koos: lapsed, Caro, Uli, mina, Maarja ja Kärt. Toit tuli väga maitsev ja olemine oli küllaltki tundeküllane. Mõni poetas isegi pisaraid, kuid õnneks õnnepisaraid. Tegemist on siiski äärmiselt sõbraliku perega ja veetsime Nizzas unustamatu kuu aega! Kõik oli kuidagi omaks saanud ja olime sisse elanud ja nüüd oli väga ootamatult kätte jõudnud hetk, kui tuli juba asjad pakkida ja lahkuda. Seda me ka samal õhtul tegime. Pakkisime oma asjad ja läksime linna eesti tüdrukute juurde ööseks, kuna sealt oli meil lihtsalt hommikul vara edasi igaüks oma teele asuda. Eriti hinge läks see, et kui Pauline, too väike tüdruk sealt peres, hakkas täiesti ootamatult läbi une nutma. Põhjuseks oli see, et teda tegi kurvaks teadmine, et hommikul ei ole meid enam seal! Sellele hetkel mõeldes tuleb ka pisar silma : / Uskumatu aga tõsi, et inimesed, minu jaoks põhimõtteliselt täiesti võõrad inimesed, võtsid mind nii omaks. Ja neile mõtlemine toob naeratuse näole ja paitab mu hinge :)

Esmaspäeva õhtu olime siis linnas tüdrukute juures. Jällegi olid koos kõik eestlased, välja arvatud Kärt. Midagi erilist ei toimunud. Osad vaatasid filme, osad seiklesid niisama netis. Olime suhteliselt varakult voodis, kuna hommikul oli vaja vara tõusta.

Teisipäeva hommikul vara hakkasime Gunnariga Marseille poole liikuma, kust minu lennuk Sevillasse väljus. Ilm oli väga külm. Marseilles oli isegi natukene lund maas.

Mõne tunni pärast leidsin ennast kui eksinu Hispaaniast, Sevillast. Mingil arusaamatul põhjusel oli mul kohutav hirm rääkida hispaania keelt ja kõik vajalikud teadmised olid peast pühitud. Kuidagi inglise ja hispaania keele seguga sain ma siiski hakkama. Võtsin lennujaamast linna kaardi, astusin bussi peale, mis viis linna ja alustasin bussijaama otsimisega. Kuna aega oli mul palju, siis mõtlesin, et teen seda jala ja täiesti omal käel, ainukeseks abiliseks kaart. Leidsin bussijaama kaartilt ja hakkasin orienteeruma. Lõpuks jõudsin ka "õigesse" kohta. Minu kahjuks selgus kohapeal, et olen täiesti vales bussijaamas, et sellest bussijaamast ei välju busse Marbellasse ja pean minema teise bussijaama. Siit ka õppetund, mõõda seitse korda ja alles siis lõika. Millegipärast arvasin mina iseenese tarkusest, et Sevillas, linnas, mis on mitu-mitu korda suurem kui Tallinn on meie pealinnale sarnaselt kõigest üks bussijaam. No milleks neid ikka rohkem on vaja, eks?

Et tagasi õigesse kohta saada, istusin bussi peale, mis pidi mind viima õigesse bussijaama. Aga kuna bussipeatustel ei olnud nimesid, vaid neid asendasid nrid, siis tegin ma selle bussiga linnale tiiru peale ja leidsin ennast pärast pooletunnist sõitu jälle sealt samast "õigest" bussijaamast :D Sõitsin siis uuesti edasi ja lõpuks leidisn õige koha, kus maha tuli tulla. Ja no üllatus missugune, see oli koht, kus ma tulin lennujaamast tulnud bussi pealt maha. Ma olen ikka paganama tark :D Pärast mitmele inimesele küsimuste esitamist ja pärast mitmeid raputavaid päid, leidsin siiski õige koha üles. Aga selleks ajaks olin juba oma esimesest bussist maha jäänud ja see tähendas, et pidin ootama kolm tundi, et järgmise peale saada.

Ja no see oli bussijaam, millele sarnast nägin viimati Viljandis ja seda pakun et vähemalt 10-12 aastat tagasi! Kokkuvõte: väga-väga vana bussijaam! Läksin teenindaja juurde, küsisin pileti Marbellasse. Teenindusega ei andnud muidugi absoluutselt rahule jääda. Naine, kes mulle piletit müüs oli väga ebaviisakas. Esiteks kuulas ta muusikat kõvasti, teiseks nätsutas oma bubblegumi nagu lehm sööb karjamaal heina. Sain oma pileti kätte, mille pealt ei olnud muidugi võimalik peale bussi väljumisaja ja sihtkoha mitte midagi muud välja lugeda. Pole nii nagu Eestis, et sul on kirjas täpselt post, kust buss lahkub jms. Buss tuleb sinna, kuhu ta parasjagu saab ja ise tahab! Ostsin endale pisut näksimist ja istutasin end maha kohta nimega Sala de Espera ehk siis ootesaal. Peale minu oli seal veel üks vanem meesterahvas, kes üsna pea sealt lahkus, kuid teda asus asendama kohe üks teine. Too oli päris heaks entertainmentiks mulle. Nimelt alustas ta aknast välja vaadates vilistamisega ja selle järgnes ja romantiline hispaaniakeelne laul. Niiiiii armas :)

Lõpuks õnnelikult bussis ja Marbella poole teel. Sõit oli pikk, umbes kolm tundi. Jõudsin õnnelikult kohale ja Kirke ootas mind juba bussijaamas, oma armsa Smartiga. Tol õhtul käisime poes ja panime õhtu suhteliselt kiiresti lukku, kuna ma olin ka päris kutu pikast tripist. Millega me siis nende päevade jooksul seal Marbellas tegelesime. Käisime jalutamas, shoppamas ja otseloomulikult peol. Esimesena asjana märkasin kohe, et nii toidukaubad kui ka riided olid Marbellas palju odavamad kui Nizzas. Ühel päeval isegi päevitasin seal ja kasutasin võimalust proovida ka kohalik bassein ära, kuid no see oli röögatult külm, seega sinna ma enam sealoleku päevade jooksul tagasi ei läinud :D. Muidu oli Marbella üsna tavapärane linnake. Eriline on ta oma rohkearvulise golfväljakute varuga ja vb paistab silma ka kopsakamate rahakottidega turistide ülekaal.

Tõestusmaterjal on siin:

Mõned pildid Marbellas jalutamisest:

Ja nüüd siis Marbella pidudest :) Reedel viis meid Kirke ülemus, ehk siis pereema, kelle juures ta töötab, linna ära, pärast koduseid mojitosid. Ja siis hakkasime iseseisvalt sadama lähedal asuvaid baare ja pubisid ründama. Nii kui autost välja saime, olid mõne hetke pärast meil kõrval tiksumas kaks hispaania-türgi-maroko segu noormeest, kes uurisid kuhu lähme, miks jne. Me muidugi ei võtnud vedu aga nagu kristuse nuhtlus, sattusid nad meie teele veel kaks korda. Õnneks lõpuks nad siiski loobusid. Esimene koht, kuhu sisse astusime oli Friday's. Seal tellisime ühe suure mojito kahepeale. Järgmisena suundusime sadama poole. Tee peal võttis meid üks neiu rajalt maha, kutsus oma baari, tasuta jooki jooma. Olime kohe nõus. Jõime oma joogi ära ja kuna see koht ei kannatanud kauemaks jäämist (oma transvestiide meenutavate külastajate pärast) läksime õnne mujalt otsima. Järgmisena võttis meilt rajalt maha üks noormees, kes jagas baari nimega Seven flaiereid, millega saime samuti tasuta tervitusjoogi. Mõne aja pärast tuli meiega üks vanem Norra härrasmees rääkima. Küsis, kust me pärit oleme jne. Tundus mingi meremees olevat. Tahtis juba Kirket enda lapse lapsehoidjaks, kui too aint Marbellas oleks olnud. Ja kui jutt läks palga peale, siis tulid härrasmehel muidugi ainult väga suured summad keelele. Me meeldisime nii väga tollele härrale, et ta soovis meile ka välja teha. Tellis meile kaks rummi kokteili ja nii uskumatu kui see ka ei ole, jättis teenindajalt tagasi saadud 4 eurot meile. Natuke imelik tunne küll jäi, kuid raha pole häbiasi, seega pistsime selle kotti :D! Kui kell oli kuskil 2 saanud, siis tahtsime üle vaadata ühe lähedal asuva klubi, mis pidi sealsetest üks parimaid olema, kuid too oli kinni. Ainuke võimalus oli veel tagasi Sevenisse minna. Tantsisime seal kuni hommikuni, kaaslasteks tänavalt korjatud tasuta tervitusjoogi flaierid. Mind tõmbas tantsima üks tumedanahaline kutt, kes vedas meid veel hiljem ühte baari, kus veel natukene tantsisime. Hommikul umbes kella kuue ajal tellisime endale taksojuhi järgi (noormees, kes oli meile eelnevalt tänaval oma nri andnud).

Laupäev. Pärast pikka und ja Marbella linnas jalutamist

viis meid tee tagasi mojitode juurde.

Tol õhtul lõime ennast kõvasti üles ja läksime kohalikku ööklubi Olivia Valeria vallutama. Sealgi ootas meid tasuta tervitusjook. Tantsida sai kõvasti ja ka inimestega suheldud. Alguses rääkisime kahe Madridi tüdrukuga, sain natuke ka oma hispaania keelt harjutada. Päris peo lõpus leidsin Kirke ühe hispaania tüdrukuga tantsimas ja öö lõppeski meil nende seltsis. Olivia Valeria ei jäänud muidugi meile viimaseks kohaks ja seega suundusime edasi pubisse nimega Budhha. Hommikul oli meil vaja Kirkega veel vestlusi kella 12ni venitada ja alles siis magama minna.

Pärast viietunnist und hakkasin ennast valmis sättima Cadizesse tulekuks. Kahjuks ei läinud aga kõik nii nagu planeerisin. Mu buss pidi väljuma pühapäeva õhtul 20.45. Janus, mu sõber siin Cadizes muutis veel sellepärast hotelli broneeringut. Arvasin, et on parem kui jõuan pühapäeva õhtul ja saame esmaspäeval varakult korteri otsimist alustada ja Januse vaba päeva ära kasutada. Sõitsin siis taksoga peaaegu 20 euro eest Marbella bussijaama ja seal selgus, et buss on täis. Kõik piletid eelmüügist ära ostetud. Jällegi õppetund missugune. Ma ei osanud seda kuidagi oodata ja poleks eales arvand et Cadize ja Marbella vahel on nii palju sõitjaid. Peale selle, et raiskasin mõttetult ja mitte vähe raha takso peale, läks mul ka ühe öö hotelli raha vett vedama.Täielik ebaõnn! Seega pidin Kirke endale järgi kutsuma ja veetsin öö tema juures. Järgmine hommik sõitsin jälle taksoga bussijaama ja sain lõpuks bussi peale.

Cadizesse jõudsin esmaspäeva pärastlõunal, umbes kella ühe ajal. Viisin oma kodinad hotelli ära ja alustasime kohe Janusega potentsiaalsete korterite otsimisega. Alustasime erinevate instituutide ründamisega. Rebisime sealt stendidelt igasugused kuulutused maha. Janus tegi mulle samal ajal ka linna peal ekskursiooni :) Käisime lossi, katedraali jm kohti vaatamas :) Vanalinn on siin ilus ja veel ilusam on rannik! Õhtu poole ostsime mulle ka hispaania kaardi ja hakkasime siis helistama. Esimene korter, kelle toru otsa saime oli väga hea pakkumine. Eesti mõistes kahetoaline korter, ranna ääres, kõik hinnas ja 450 eurot. Leppisime aja kokku ja siis läksime seda maja vaatama, et näha kus see korter täpsemalt on ja kas ikka on merevaatega. Alt ütles meile majahoidja, et üks korter siin veel üürida. Janus helistas ka sinna ja leppisime ka selle omanikuga järgmiseks päevaks kokkusaamise. Õhtul käisin poes, et korisevat kõhtu vaigistada ja lebotasin niisama hotellis.

Mis Cadize juures nt Sevilla ja Marbellaga võrreldes erinev on see,et siin pole selliseid suuri kaubanduskeskusi. On küll poode, kus vajalikud shopingud ära teha, kuid mingeid meile harjumuspäraseid shopingukeskusi siin ei ole.

Järgmine päev, läksime siis kokku lepitud kohta, kuid kes kohale ei ilmunud, oli korteriomanik. Käisime seda teist korterit, mida meile majahoidja soovitas, siiski vaatamas, kuid päris tehinguks ei läinud, kuna omanikud ootasid ühe teise pere vastust. Nii see asi jäi ja kuna meil muid võimalusi ei olnud, siis hakkasime Janusega maju läbi kammima ja majahoidjatelt küsima, kas nad on kuskilt kuulnud üüritavate tubade või korterite kohta. Vähesed olid midagi kuulnud. Mõnedele andsime oma nri. Ühe kontakti saime ka kohe ning mõne tunni pärast läksime seda korterit vaatama. Tegemist oli siis 4-toalise korteriga, kuid see korter oli väga-väga vana. Kõik oli täpselt selline, nagu siis kui see korter esimest korda valmis sai. Igas toas oli kaks voodit ja väike garderoob, väike aken jne. Korteris oli vähe valgust ja kõik muu. Ühesõnaga ei olnud üldse hubane ega midagi sellist. Ja peale selle maksis 580 eurot. Seega tehing jäi jälle poolikuks. Õhtul, kui meil enam muid variante ei olnud, otsustasime minna meditsiini intsituuti, kus meil enne oli käimata jäänud ja leidsime sealt veel mõned potentsiaalsed kuulutused. Läksime minu hotelli tuppa ja hakkasime helistama. Esimesena valisime ühe stuudiokorteri nri ja läksime seda ka kohe samal õhtul vaatama. Korter oli normaalne, üksinda elamiseks ja suhteliselt hea hinnaga ka: 320 eurot (kui nüüd võrrelda, et tuba korterist ei saa siin alla 250 euro). Läksin tagasi hotelli, arutasin asja vanematega ja mõtlesin ka natuke omaette. Algul olin kahevahel, ei teadnud mis oleks see kõige õigem lahendus. Nii üksinda elamisel kui ka kellegiga koos elamisel on mõlemal nii omad plussid kui ka miinused. Kellegiga koos elades oleks minu jaoks olnud kõige olulisemateks plussideks see, et ehk praktiseerin nii hispaania keelt rohkem (juhul kui koduseks keeleks oleks hispaania keel) ja teiseks oleks lihtsalt suhtlus. Üksinda elamise plussideks on näiteks see, et sul on kõik oma, ei pea kellegiga arvestama ja kellegi kiikse ja kapriise taluma. Ja pealegi on mul siis alati koht garanteeritud, kui tahan kõigest ja kõigist natuke puhkust ja vaikust saada. Lisaks sellele oleks ma pidanud võtma siis terve korteri enda nimele ja st ka kogu vastutuse enda peale. Tol hetkel kaalusid üksinda elamise plussid üle ja helistasin Juanile (mees, kes meile seda stuudikorterit näitas) ja leppisin aja järgmiseks päevaks kokku. Eelnevalt muidugi kirjutasin jutu paberile valmis, et ma ikka kõik õigesti ütleksin. Aga sain hakkama ja olin väga uhke enda üle! :)

Järgmisel hommikul lahkusin koos asjadega hotellist ja tulin oma uude koju lepingut sõlmima. Juan on väga tore vanem meesterahvas! Esimesed õhtud olid natuke kurvad ja üksikud ning kahtlesin, kas tegin ikka õige otsuse, et hakkasin üksinda elama. Kuid nüüd, pärast kahte nädalat siin, olen rohkem kui kindel, et tegin parima otsuse, mida sain teha. Korter on muidu ranna ääres, 11ndal korrusel, kahe rõduga, millest ühelt avaneb vaade randa ja merele ning teiselt vaade linnale.

Kolmapäeval jäin ma siin palavikku, kuid selle ravisin, vähemalt esmapilgul, kiiresti välja (gripivastaste jookide abil). Edasisi päevi sisustasin hispaania keele õppimise, kooli asjade vaatamisega, oma kodu korda seadmisega ja lihtsalt rannas jalutamisega.

Laupäeval, 5ndal veebruaril, jõime Janusega kodus õllet, millele järgnes Januse juhendatud Cadize ööelu ekskursioon. Peab tõdema, et ööelu oli siin üsna vaikne. Põhjuseid võis olla mitu: esiteks oli eksamiperiood ning seega vähesed üliõpilased pidutsesid ning teiseks ka siin on siiski talvehooaeg, mis tähendab ka väiksemat turistide hulka.

Järgmisel päeval aga ärkasin ilma hääleta ja tundsin ennast väga halvasti. Olin JÄRJEKORDSELT haigeks jäänud. Alustasin uuesti enda ravimisega ja see oli mu üheks põhitegevuseks järgmisteks päevadeks. Abilisteks olid nii kurgusprei, tee, meri, sibul ja küüslauk.

Hääle kadumisega seoses juhtus veel üks naljakas lugu. Nimelt esmaspäeval, kui ärkasin, oli mul hääl kapitaalselt kadunud. Kuid äratuskella asemel ajas mind üles kõne kuskilt Clisteleriast ehk siis mingist asutusest, kus taheti minuga aega kokku leppida, et ära vahetada rõdul üks aken, mis oli natukene katki. No võite ise ette kujutada, kuidas see kõne välja nägi, kui mu suust tuli välja üksnes piiksumine ja mõni hetk isegi mitte midagi :D Aga saime hakkama. Aeg kokku lepitud, tõusin üles, ja tegin ennast kiiresti korda, et natukenegi inimese moodi välja näha. Nagu sellest kõnest oleks vähe olnud. Nimelt helistas mõnekümne minuti pärast mulle too töömees, kes siia akent vahetama pidi tulema, ja küsis aadressi üle. Ka see oli omaette komöödia. Ja kolmandana oli just sel päeval vaja mingil postiljonil mu ukse taha tulla, et mulle elektrifirma kiri üle anda! Kõik see kõige õigemal ajal: siis kui mul pole häält ja kui näen välja nagu mahalastud vares.

Neljapäevaks, 10ndaks veebruariks, oli mul hääl enam-vähem tagasi tulnud. Inimesed said vähemalt must aru. Sel päeval jõudis siia ka teine eesti tüdruk, Anna-Maria. Asusime ka temale kohe korterit otsima. Ka tol päeval oli õnne ja leidsime ühe väga ilusa korteri. Pidime õhtul teada saama, kas Anna saab sinna või mitte, kuid nagu hispaanlasete kombeks, keegi meile teada ei andnud. Alles järgmise päeva õhtul selgus, et tuba antakse mingile sõbrale. Seega tuli meil meeleheitlikult hakata otsima midagi uut. Nii me siis Annaga kahekesi seiklesime mööda neid stende ja helistasime mitukümmend inimest läbi. Käisime ka päris mitut vaatamas. Kortereid oli igasuguseid. Nii üksiku keskealise mehega toa jagamist kui ka suures kommuunis elamist. Viimane oli just eriti meeldejääv. Korterisse sisse astudes, tervitas sind koh esuitsuhais. Köögis toimus suur siesta. Laud oli toidukraami äärest-ääreni täis ja seda ümbritses kamp noori, nii poisse kui tüdrukuid. Köögis oli konkreetne läbu, kuna neil oli eelmine päev pidu olnud ja üldse elas korteris kokku 8 inimest. Aga no see on veel vähe. Nimelt on siin Cadizes kortereis, kus on tubasid 20 inimesele. Uskumatu aga tõsi!: Lõpuks leidisme Annale toa ühe mustanahaline, raseda dominikaanlase juures. Algul tundus asi natuke kahtlane, kuna ametlikku lepingut ta ei sõlminud. Kuid lõpuks saime siiski oma vähese hispaania keelega talle selgeks teha, et tahame kas või isekirjutatud paberit, õigete andmetega ja tõestusega, et rahad on makstud ja mille eest üldse makstakse. Seega järgmiseks päevaks oli ka Annal kodu olemas.

Laupäeva õhtul olid nii Anna kui ka Janus mul külas. Sõime pitsat, jõime siidrit-õlut ja jutustasime niisama.

Pühapäev oli minu jaoks pannkoogi päev ja koristamise päev. Õhtul keeras ilm ära, hakkas sadama ja kiskus tuuliseks. Sellest ajast saadik on siiani selline ilm olnud. Üks päev sadas isegi mulle rõdult vihma sisse, nii et kõik vaibad, kohver jm träni, mis seal oli, oli täiesti läbivettinud.

Esimesed koolipäevad, alates siis sõbrapäevast, on kõik sisutatud sellega, et aru saada, mis seal koolis toimub ja mis täpselt tegema peab. Oleme käinud mööda rahvusvahelist osakonda, mööda koordinaatoreid ja mööda loenguid, et asjast sotti saada. Vaikselt hakkab juba puzzle pildiks muutuma :)

Esimesel päeval olime väga õnnelikud, sest arvasime, et saame võtte ainult hispaania keele, ja rohkem ei pea mingeid aineid võtma. See oleks olnud ideaalsuse tipp, kuid nagu öeldakse liiga hea, et olla tõsi. Pärast mööda erinevaid kabinette jooksmist ja kõnesid Eesti, Tallinna Ülikooli, selgus siiski, et peame lisaks keelekursuse võtma ka muid aineid (vähemalt 2). Hetkel tegelemegi sellega, et käima mööda potentsiaalseid loenguid, et endale lõpuks kõige sobilikumad välja valida.

Hispaania keeles sain gruppi, kuhu ma väga tahtsin saada, kuigi pärast tasemetesti tundsin küll ennast väga lollina ja arvasin, et võin ainult unistada sellest grupist. Kuid õnn naeratas mulle ja sain seda mida tahtsin. Keelekursused on siin kahjuks eritasu eest. Hispaania keel nt maksab 150 eurot, 12 nädalat ja 4 korda nädalas. Õppejõud on väga tore. Pakun, et kuskil 30ndates naisterahvas.

Täna oli meil väga kihvt loeng. Nimelt õppejõu Macarena asemel, andsid meile tundi kolm tudengit, kes õppivad hispaania keele kui võõrkeele õpetajateks. Tunni teema oli vartsi saabuv karneval. Mängisime erinevaid mänge ja tunni lõpuks panime oma õpetajad ka karnevali riietesse ja tegime neist pilte! Tänases loengus sain ka ühe teise erasmuslase kontaktid. Üks Olga Poolast, kes elab siin minu lähedal. Ja homme vb lähme ka koos peole, nimelt ühele Erasmuse peole.

Muidu on mul kõik hästi, kõht on täis ja tuju on hea. Hakkan ühe enam siinset elu ja olu omaks võtma! Tegevust on siin palju ja kuigi hetkel on halb ilm, ei vahetaks ma seda ikkagi teie kahekümnekraadise külma vastu :P Päike on ikka see, mis teeb tuju heaks ja paneb mõtted hoopis teistpidi jooksma.

Ja lõpetuseks mõned pildid korterist jm veel siia:

Merevaatega rõdu

Linnavaatega rõdu päeval

Linnavaatega rõdu õhtul

Meie tudengitest õppejõud tänase loengu lõpus

Ja siin lihtsalt üks kass kaunist ilma nautimas

Ma olen vist kõige kehvem blogija üldse maailmas! Aeg on lennand nii kiiresti, et õudne. Ja Internetiga on ka siin lood kehvad. Ühte lehte laeb kümme minutit. Üritan siis kahe viimase nädala tegemised lühidalt aga mahlakalt kokku võtta.

Viimane kord kirjutasin siia esmaspäeval, kui veel siin Nizzas olime ja õhtul pizzat nautisime :) Teisipäeval läksime me tagasi Antibesesse, kuna kaks eesti poissi tulid veel külla. Õhtul korjati meid kodust peale ja siis suundusime neile lennujaama vastu. Õhtu veetsime Antibeses, prantsuse konjaki ja kohvi seltsis.

Kolmapäeval uudistasime veel Antibeses. Käisime uuesti kohad läbi, mida me Maarjaga juba enne külastanud olime, aga seekord siis neljakesi. Jõudsime ka kohalikku lossi vaatama. Väga mõnus päev olime. Jalutasime keskmiselt kuskil 6 tundi.

Õhtul tegime poistele süüa ja siis pärast väikest uinakut läksime Chrisile külla. Nägime teda viimast korda, kuna ta läks järgmisel päeval kaheks nädalaks Dubaisse, Abu Dhabisse, sõpradele külla.

Neljapäeval tulime juba tagasi Nizza. Enne koju jõudmist käisime Wayne's baari poest läbi ja ostsime endale Wayne's logodega maikad. Koju jõudes alustasime koristamisega ja seejärel tegime perele süüa: kartuliputru ja hakkliha kastet. Kõigile väga maitses ja eriti meile. Super vaheldus pidevale saia söömisele :) Õhtul läksime Wayne's baari oma uute särkide ja kaabudega.

Veetsime järjekordselt väga lõbusa õhtu laudadel tantsides ja öö lõppes koos Ivega (eestlanna, kes töötab Havane pubis).

Eelmine reede kudesime praktiliselt terve päeva kodus. Õhtul läksime poodi ja tegime perele jälle süüa. Täidetud paprikaid. Järjekordselt väga maitsev toit tuli. Kõigil olid taldrikud tühjad. Õhtul otsustasime viimasel minutil Carolinega (pereema) linna minna. Ta läks praegusele lapsehoidjale, eestlannale Kärdile, lennujaama vastu ja viskas meid ka linna. Jalutasime natuke ringi ja käisime mõned pubid läbi aga kell kaks oli meie jaoks jaks otsas ja siis jalutasime koju ja kell pool kolm olime juba teki all tudumas :)

Järgmine päev tutvusime Kärdiga ja läksime pärast hommikusööki linna peale allahindlusi üle tsekkama. Ja hiljem tegime väikese pikniku rannas. Seal oli üks väga lõbus väike kutsikas, kes oma peremehelt pidevalt haukudes palus, et too talle kivi viskaks ja siis jooksis sellele järgi ja tõi peremehele ning palus jälle uue viskamist. Sellest saime isegi video. Õhtul läksime Ive ja Mari-Liisu juurde linna. Kokku oli meid siis 7 eestlast. Jõime mojitosid ja edasi läksime Ivele töö juurde Havane pubisse külla ja lõpuks ööklubisse High. Tõeliselt tore õhtu oli. Nalja sai ikka väga-väga palju. Küll meil oli vaja kõik tänavapostid vallutada ja eesti keeles lorilaule laulda jne. Eestlane jääb ikka igal pool eestlaseks.

Pühapäeval ärkasime eestlannade juures. Poisid tegid meile hommikuks omletti ja pärast seda suundusime ilusat ilma promenaadile ja kohalikku lossi nautima. Väga ilus ilm oli ja tänavad olid rahvast täis, pluss igasugused muusikud ja performance tegijad. Ka õhtul ei leidnud me ei teed koju ega ka energiat mäkke ronimiseks Selle asemel hakkasime tüdrukute pool baila kaarte mängima. Kes teab, kes ei tea, milles see mäng seisneb.

Esmaspäeva hommikul ärkasime tüdrukute juures ja keskpäevaks olime tagasi kodus. Päeva sisustasime oma lennu- ja rongipiletite otsimisega siit Hispaaniasse ja see õnneks ka õnnestus. Oli lihtsalt üks rahulik õhtu kodus.

Teisipäeva varahommikul läksime Itaaliasse, koos pereisaga. Uli töötab seal hambatehnikuna ja viis meid sinna ära ning samuti saime temaga õhtul tagasi. Itaalias jalutasime niisama linna ringi, shoppasime, sõime pitsat ja jäätist! Kõik oli väga maitsev. Itaaliasse jõudmine algas ikka nii nagu üks õige Itaalia tripp peab algama. Kõigepealt sõitis meile parklas üks vanamees peeglisse sisse ja siis tagurdas üks naine meile korralikult sisse. Nägemata ei jäänud ka ilueedidest itaalia mehed, kellele ühe pilgu heitmisest piisab, et teda õnnelikuks teha ja tänaval karjuvad itaalia vanamutid.

Pereisa Uli on tõeline rallimees. Tagasi sõites oli keskmine kiires 150 ja uskuge mind, teed olid väga-väga kurvilised. Vaevalt suutsin ennast taga pingi peal paigal hoida. Et mitte ühest auto otsast teise pidevalt libiseda aga sellegipoolest oli lõbus ja vähemalt mees teadis, mida ta teeb.


Kolmapäeval läksime jälle vara hommikul kodust välja ja seekord siis Prantsusmaa mägedesse. Kõige kõrgem punkt oli umbes 1800-1900 meetrit. Külastasime ka suuskuurorti nimega Valberg. Naljakas oli üle pika aja lund ja lumiseid mäetippe näha :) Koht, kuhu me lõpuks jõudsime oli lihtsalt hingematvalt ilus. See oli nii ilus, et ma tahtsin nutma hakata. Seda ei anna lihtsalt sõnadesse panna ega ka piltidega edasi anda. Olime ühe väga vana kindluse juures (Riplas oli vist koha nimi). Ümberringi olid lihtsalt mäetipud ja pilved. Täielik vaikus. SUPER. Ilusaimm koht, mida oma elus külastanud olen. Sinna läheksin tuhat korda tagasi.

Neljapäev oli järjekordne shoppamise päev. Allahindlusi tuleb ikka ära kasutada :)

Reedel alustasime päeva iluprotseduuridega ja õhtul läksime Monacosse. Meie üllatuseks oli kohalejõudes Monacos ilm väga külm ja tuuline. Läksime sooja saamiseks ühte kohvikusse kuuma shokolaadi sööma. Hinnad olid seal muidugi väga-väga kõrged. Seejärel jalutasime natukene linnas, tegime mõned pildid ja läksime ka Monte Carlo kasinosse. Mängisime ka ühe automaadi taga aga kahjuks ei võitnud mitte midagi :( :D Jalutasiem ka sadamas, kus oli päris ilusaid jahte, kui võtta arvesse et on talvine aeg ja kindlasti on suvel seal veel ilusam. Lisaks sellele oli samal nädalavahetusel toimus Monacos ka ralli, seega oli sadamas üles ehitatud nagu terve ralli linnak. "Vaatamisväärsusi" oli küll ja veel! Lõpuks läksime iiri pubisse Mc Cartney, mille pärast pikka linna peal seiklemist ja kümnete inimeste käest juhtnööride küsimist ka üles leidsime. Seal esinesid meie sõbrad. Pubis saime ka kahe hispaanlasega tuttavaks ja saime natuke hispaania keelt praktiseerida. Mõnus, kuid kindlasti kordumatu õhtu :D



Laupäeva veetsime kodus, mõnusalt teki all ja kodus kokates :)

Täna on siis pühapäev. Minu viimane õhtu Nizzas. Õhtul lähevad laste vanemad linna ja meie hoiame lapsi. Kui nad koju jõuavad siis lähme vb linna, ning veedame oma viimase õhtu siin Nizzas, teiste eestlaste seltsis.

Esmaspäeva õhtul lähen Antibesesse ja sealt teisipäeva hommikul Marseillesse, kust lendan lennukiga Sevillasse. Sealt lähen bussiga edasi Marbellasse, Kirkele, ühele eesti sõbrannale külla, kes seal töötab. Veedan mõned päevad seal ja siis jõuan lõpuks oma järgmiste kuude koju - Cadizi. Õnneks võtab mind seal tuttav inimene vastu, kes aitab mul uut elukohta otsida ja ehk ka natuke sisse elada.

Selleks korraks kõik. Üritan nüüd edaspidi parem blogija olla. Kahe nädala tagant blogija on ikka väga kehv blogija!

Üritan kunagi siin tehtud videod ka kuhugi üles laadida ja siis adre anda. Mõned pildid jäid kahjuks täna siia üles laadimata, kuna nett jälle jamab :S

Kiiret lumesulamist teile sinna Eesti :)

Au revoir